Lihvimine on lõikamisprotsess, mille käigus kasutatakse töödeldavate detailide pinna töötlemiseks{0}}kiirelt pöörlevaid lihvkettaid või muid abrasiivseid tööriistu. Lihvimist kasutatakse erinevate toorikute sisemiste ja väliste silindriliste pindade, kooniliste pindade ja tasapindade ning eri- ja keeruka kujuga pindade, nagu keermed, hammasrattad ja splainid, töötlemiseks.
Tänu abrasiivsete terade suurele kõvadusele on lihvkettal iseterituvad omadused{0}. Lihvimist saab kasutada mitmesuguste materjalide, sh karastatud terase, ülitugeva legeerterase, tsementeeritud karbiidi, klaasi, keraamika ja marmori töötlemiseks ning muude kõrge-kõvadusega metallide ja mittemetallide töötlemiseks. Lihvimiskiirus viitab lihvketta lineaarkiirusele, tavaliselt 30–35 m/s; kiirust üle 45 m/s loetakse suureks{9}}lihvimiseks.
Lihvimist kasutatakse tavaliselt pool{0}}viimistlemiseks ja viimistlemiseks, saavutades IT8–5 või isegi suurema täpsuse. Pinna karedus on tavaliselt Ra 1,25–0,16 mikromeetrit üldlihvimisel, Ra 0,16–0,04 mikromeetrit täppislihvimisel, Ra 0,04–0,01 mikromeetrit ülitäpsel lihvimisel ja alla Ra 0,01 mikromeetrit peegellihvimisel.
Lihvimisel on suurem erivõimsus (või erienergiakulu, st töödeldava detaili materjali mahuühiku eemaldamiseks kuluv energia) kui tavalisel lõikamisel ja väiksem metallieemalduskiirus. Seetõttu töödeldakse toorikuga enne lihvimist tavaliselt muid lõikamismeetodeid, et eemaldada suurem osa töötlemisvarust, jättes alles vaid 0,1–1 mm või isegi vähem lihvimisvaru. Tänu suure-tõhusate lihvimismeetodite (nt roomamis-lihvimine ja kiire-lihvimine) väljatöötamisel on nüüd võimalik osi otse toorikutelt vormida. Lihvimist kasutatakse ka töötlemisprotsessina, näiteks valandite tõusutorude ja väravate, sepistamise välklambi ja terasvaluplokkide väliskesta lihvimine.